Õmblustööd lapselapsega. Retuusid.

14.06.2014
Õmblustööd lapselapsega. Retuusid.

Pehme ja mõnus liblikate-lillede-pitsidega seelik tegi ühe preili nii õnnelikuks, et muudkui pidi ikka sama kanga jälle välja võtma ja mõned õmblustööd veel õmblema.
Suurim soov oli saada retuuse, nii pikki kui lühikesi. Lõike võtsime tema kotist kõige ilusamate retuuside järgi. Joonistasime lõiked. Väike preili lõikas ise lõiked välja ja selgitas kogu aeg, kuidas ja millised need retuusid ikka peavad tulema. Ei ole siin midagi ise nuputada. Sääre pikkus ei tohtinud cm võrra erineda sellest, mis tellija ütles. Pitsi värvi valimine oli väga põhjalik. Kõige õigemat värvi ja laiust pitsi mu muidugi polnudki karbist võtta.

  

Vahepalaks mainin, et nii vanaema ise kui väike preili on neitsid. Vahest kukub meievaheline suhtlus päris koomiliselt välja. Näiteks on mul töötoas kõik vahendid väga täpselt paigas, kindla süsteemi järgi, et igat vahendit või tööriista ka tagantkätt või pimesi pihku saaks haarata. Ja siis tuleb väike preili ja hakkab näiteks mu nööpnõelu topsis teistpidi laduma, et NII PEAB OLEMA. :-)))) Ja siis me natuke vaidleme, kumba pidi nööpnõelad peavad topsis olema.
Sel ajal kui ma kangast lõikan, sorteerib ta mu nööbikarbi ringi, paneb riiulil töövahendid ÕIGESTI paika. Vaata seda last nagu oma peegelpilti :-))))

Aga retuuside õmblemise juurde tagasi tulles - siin ta väga palju kaasa aidata ei saanud, veniva kanga õmblemine, sh kaarõmblused, kummide õmblus jmt on algajale natuke liiga kõva pähkel.
Aga me õppisime masinat niidistama, mõõtsime koos säärte pikkused, kummid, pitsid jne.

Tulemus on minu meelest väga vahva. Väike preili jäi ka väga rahule. Tegime nii retuusidest kui ka eile õmmeldud seelikust pildid.