ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
Nüüd siis lapiteki tegu käsil.
Seelikuga oli lihtne võrreldes sellega siin. 240x240cm ära laduda nii, et igat suurust tükke jätkuks ja värvid jaotuks ühtlaselt ja kõrvuti värvid kaklema ei läheks... poolteist päeva lõikamine oli käkikas. Tundus, et nii palju, et jääkidest tuleks teine seelik ka veel välja. Kui laduma hakkasin, oli järsku nii vähe, et igat värvi võiks veel ja veel olla. Tuleb kõik väiksed jupid kasutusse võtta.
Laiusele, mis pildil peaks veel 2x15cm porte ka tulema. Pikkusest veel pool puudu.
Kõik taskud ja kinnised ja tootesildid lähevad käiku. Hetkel veel ainult tellija materjal, pole enda oma juurde pannud, aga tundub, et peab panema lisa omalt poolt.
Muidu on täna tore ja tähtis päev - varahommikul sain veelkord vanaemaks, kuues lapselaps sedakorda. Üks roosa tekike tuleb järgmisena ette võtta.
Enne aastavahetust juba järgmine pisipõnn peresse saabumas. Vanematest lastest tekid küll peredes alles, kuid igale ikka oma. Suurematele oli niigi plaanis uued ja suured juurde teha. Titekad ammu väikseks jäänud. Selline aasta siis, võiks öelda, et aasta lõpuni töö planeeritud. Ehk jõuab mõned jõuluasjakesed ka veel teha, et pidumeeleolu kätte saada.
Laupäeval õmblesin suure virna ruute juurde seelikust alles jäänud ristkülikutest ja veel pisematest ruudukestest. Sest tuli puudu ja otsustasin servadesse ringiratast laduda seelikuribadest õmmeldud plokid.
Täna ladusin pea terve teki pinnalaotuse ringi. Need plokid, mis olid kinniseliistudest lõigatud ja pidid esialgu suurteks taskuteks jääma, õmblesin kinniseks, sest otsustasime siiski õhukese vatiini ka tekile lisada. Alguses oli mõte täitsa ilma vatiinita tekk teha. Ma ise magan suvel palavaga õhukese lapitekiga juba paarkümmend aastat. Pesumasinast läbi ja õue nöörile, õhtuks juba kuiv ja voodisse tagasi.
Kinnisest taskute juurde tagasi tulles - nendele võiks ka teise kihi kangast alla õmmelda, kui tahaks taskutena jätta. Kuid teki puhul ei ole vast vaeva väärt. Pluuside taskud on niigi kõik juba kasutuses tervetena.
Kui muster mitme ringi ladumise järgi lõpuks ritta sain, õmblesin kõigepealt ribadena kokku ja siis ribad omavahel tekiks kokku. Kõik õmblused rea kaupa maha triigitud. Tagantjärele kogu teki ulatuses õmblusi triikima hakata ei ole nii lihtne.
Kui muster koos, pesin ära linase voodri, kokku 2 pikkust ehk 5m. Läks pesus kokku umbes 15-20cm. Õmblesin need omavahel kokku, triikisin õmbluse ära. Laotasin maha ja kinnitasin maalriteibiga.
Laotasin vatiini voodri peale ja õmblesin vatiini jätkukoha käsitsi kokku (vatiini läks 2 pikkust kõrvuti). Sinna peale muster, hästi ühtlaselt, õmblusvarud kõik ilusti nii nagu triigitud (mitte volti ega kahekorra) ning kõik kihid omavahel haaknõeltega kinni. 145 haaknõela kulus seekord. Vahest läheb ka 250 haaknõela palju väiksema töö peale. Seejärel tepingud, kantimine.
Valmis!
Hea tunne kohe hinges ja rahu südames. Kogu muster on tellija pluusidest. Kasutasin ära maksimaalselt nii taskuid, silte, kinniseid ja lühikeste varrukate liiste koos kaunistustega. Lisan ka mõned lähivaated.
See on mälestustekk, mälestus tellija isast.
Mul oma isa triiksärkid ka kotiga oma järjekorda ootamas. Ei tea, millal nendeni ükskord järjega jõuan...
